Ehtekunstnik Elo Uibokand ammutas Mardul inspiratsiooni oma ehteseeriale "Soft Is The Night"

Ehtekunstnik Elo Uibokand töötas neli päeva Mardul, arendades oma ehteseeriat "Soft Is The Night". Seeria räägib kontrastidest, inimlikust ja looduslikust pimedusest ning valgusest ja tuhandest õrnast toonist nende vahel. Ta kirjutas üles oma mõtteid, tundeid ja tähelepanekuid ning salvestas olemise fotodena mälukaardile.

Kuigi Mardu stuudio ei ole veel ametlikult avatud on meil suur rõõm nendest esimestest pioneeridest, kes ebamugavusi trotsides oskavad kohast rõõmu tunda ning suudavad siin kogetu ka väärilisse vormi panna.

Esmaspäev, 8. september

Järgnevad neli päeva veedan Mardu vanas talukohas Soomaa rahvuspargi metsikult tuksuvas südames, töötades oma praeguse ehteseeria „Soft Is The Night“ kallal. Suur aitäh, Rait ja Anu, selle võimaluse eest!

Eesmärgiks on „puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab,“ nagu ütleb nii tabavalt Pärt. Ehk maakeeli libiseda välja linnamelust nagu madu vahetab nahka, lasta Soomaa inspiratioonil endast üle uhta, keskenduda oma loomingule. Ja muidugi kavatsen käia rabas ja metsas, korjata mõned seened ja kohtuda silmast silma Metsloomaga.

Mardu on metsik koht, küll maantee ääres, aga poeni on 20 km, nii et parem ole valmis. Mobiililevi on, aga eriti ei ole ka. Rohkem tee ääres ja teatud akende all. Sestap valgustabki Anu mind esimesel päeval: „Sa parem saada mulle sõnum, helistamine ei tule ilmtingimata läbi“. Esimesel ööl, kui ma ei suutnud millegipärast eriti magada – üksi majas metsade ja soode keskel – tuli mulle see aeg-ajalt ikka meelde. Aga emale teatasin: „Ei-ei, ema, muidugi ma ei karda! Siin ei ole ju midagi karta, kõik on hästi!“ Hiljem rääkis Rait lõbusa loo sellest, kuidas ta kohtus karuga otse üle tee maja juures… Nojah.

Ma olen väga tänulik, et saan siin olla. Siin on nii vaikne, ritsikad siristavad ja tuul ümiseb puuvõrades, aga muidu on vaikus. Mõni üksik sääsk ja kärbes, kes on suveparvedest veel ellu jäänud. Punased kiilid. Vahel sõidab mõni auto mööda, vahel huikab mõni lind, kelle nime ma ei tea ja kelle nägu ma ei näe. Tunnen - siin kasutatakse hoopis teist keelt. Loomadel, taimedel, niitudel on nimetused, mida ma ei tea. Aga samas on ju keel ja nimetused lihtsalt inimeste väljamõeldis, midagi, mis aitab meil üksteisest ja ümbritsevast paremini aru saada. Ideaalis. Ma ilmselt ei tunnegi niivõrd puudu teadmisest, kas seda imelikku plekist häält tegev lind eesõuel on kakk või kull, aga kuivõrd vastustest muudele küsimustele. Kas ta on triibuline või täpiline, on ta naissoolane või meessoolane või hoopis homoseksuaalne („soolane“ – soos elav elusolend), kes pesaehituse ja lastekasvatamise eest vastutab, kas paaridevaheline armastus piirdub ühe öö seksiga või kestab see tervelt aasta või koguni igavesti, kas ta sööb öösiti või päeviti hiiri, on Eestis 10 või 100 000 isendit?

Kass Kirp magab mu töölaual. Seadsin esialgu oma töökoha üles õue, kuna täna on tõeliselt päikeseline ja soe. “Sul on ilmaga tõesti vedanud,“ ütleb Anu, kes mu Tori raudteejaamast lahkelt üles korjab ja Mardule toob. Siin elades on vaja autot. Punkt. Järgmisel päeval sõidan rattaga kolm tundi paduvihmas ja saan aru, et ratas TÕESTI ei ole lahendus.

Sügise puhul on tore ka see, et sääski ei ole. Suvel siin olles pistavad sääsed, parmud ja muud lendavad elukad sind elusalt nahka! Rait rääkis, kuidas siin elades hakkad tundma ühtsust kõige ümbritsevaga… ka sääskedega. Arvan, et sellise hingeseisundini jõudmine võib võtta mõnevõrra aega.

„Inimesetusetunne“ nagu Rait ütleb, ei häiri mind. Vastupidi. Nii hea on lihtsalt olla. Tõsi, mingil hetkel saan aru, et elades karup...s vanajumala selja taga nagu see koht siin, on vaja sõpru, häid naabreid, kelle juurde minna juttu rääkima, nõu küsima, talgutele, sööma-jooma. Õhtul tuleb Anu minu juurde Mardule veinile.

See, mida ma tõeliselt naudin, on siinne ruum. Siin on NII palju ruumi! Ma võin töötada väljas, värskes õhus ja laotada kõik oma saed ja viilid laiali ja ruumi jääb ülegi. Hämmastav.

Aeg kulgeb Mardul teisiti kui Linnas. Seal on rutt ja kiire, siin on aega. Janaljakas on see, et need 24 tundi on ju samad nii siin kui seal… Aga siin tõused rõõmsalt päiksetõusuga (ei, mulle ei meeldi tavaliselt üldse hommikuti vara tõusta) ja päev tundub pikk ja lõputu… Linnas saab aeg otsa juba enne, kui mingi asja tegemise peale mõtled. Tõesti imelik.

Teisipäev, 9. september

Hommikul tegin tööd ja lõuna paiku võtsin ratta ja läksin Öördi rabajärve otsima. Kaardi pealt vaadates paistis see nii lihtne ja üldse mitte nii kaugel. Mis see 30 km siis ära ei ole! Nojah. Varsti peale Mardult lahkumist hakkas sadama, algul vaikselt ja siis tugevamini. Nii et kui olin sõitnud mööda kruusateed üle tunni ja järveni oli ikka veel umbes 3 km ja mina olin juba täiesti märg, otsustasin lihtsalt ja ausalt endale tunnistada: „Vend vähk, oled nõrk!", alla anda ja tagasi tulla. Tagasiteel lugesin kilomeetriposte ja imestasin endamisi, kuidas võivad need postivahed nii pikad olla... Viimased kaks kilomeetrit tundusid vähemalt viiena! Selle aja jooksul nägin umbes kahte autot ja ühte metskitse ja PALJU metsa.

Mardule jõudes pistsin tule ahju, kuivasin ja soojenesin üles ja töötasin õhtupooliku oma ehete kallal. Avastasin siin, et mulle TÕESTI meeldib graveerida! Puud, luud, pärlmutrit... Selles on midagi tõeliselt külgetõmbavat ja saladuslikku, kuidas ebamäärane materjalitükk paljastab sulle oma tõelise vormi ja loomuse… Teen tööde jaoks ka visandeid ja plaane, aga samas tean, et mu kavatsused muutuvad töö käigus ja nii peabki. On üsna üllatav tunne luua miskit, mida ma ei osanud enne tegelikult ette kujutadagi.

Anu tuli õhtul läbi lobisema ja veini jooma, kaasas maailma kõige parem isetehtud tume leib! See leib on tõeliselt hää – tume ja tummine nagu laukajärv, pinna pääl suhkru kergust ja põhja pääl köömnete maiku… See oli täiuslik. Võiga koos isegi veel täiuslikum. Järgmine kord oleksin heameelega ninapidi juures, kui sa seda teed, Anu!

Kolmapäev, 10. september

Graveerisin kõrvarõngaid terve päeva – kadakapuust nii lõhnavast, eebenipuust mustast kui öö Mardul, põdrasarvest inimihu karva. Seeria nimeks on „Soft is The Night,“ see räägib kontrastidest, inimlikust ja looduslikust pimedusest ja valgusest ning tuhandest õrnast toonist nende vahel...

Õhtul täitus maja korraga inimestest – lisaks Anule tulid ilma pealt ka Rait ja Saksa tüdruk Franzi. Nad olid käinud Osmussaarel talgulaagris niitusid taastamas ehk siis kadakaid maha võtmas, Rait Eestimaa Looduse Fondi poolse korraldajana ja Franzi ühena rahvusvahelistest vabatahtlikest. Franzi valis talgutele tulekuks just Eesti meie metsikuse, looduse ja rahu pärast. Ja muidugi metsloomade pärast (aga sellest edaspidi).

See õhtu jääb tükiks ajaks meelde – soe tunne, toredad inimesed, söök ja vein. Taevas oli tume ja tähti täis, udu tõusis tihedana meie ümber ja kakk hüüdis puuvõrast. Oli pime ja vaikne. Ja muuseas, kas te olete kuulnud lugu kolmest mehest nahkhiiredetektoritega, kellel ei olnud midagi ühist; sellest, mis tunne on uppuda piimakannu ja ...?

Neljapäev, 11. september

Tõusime Franziga tõeliselt vara (05:15!), panime Raidu Wolksule hääled sisse ja läksime Kuresoo rappa päiksetõusu vaatama. Või tähendab, kavatsesime minna päiksetõusu vaatama. Terve maailm, Soomaa kaasa arvatud, oli peitunud udusse. Aga see oli ilus! Me kõndisime läbi metsa ja tõusime Kuresoo rabarinnatise peale ning ronisime helesinisesse vaatetorni kuuma hommikukohvi jooma ja vaadet nautima. Tegelikult peaks siit nägema päris kaugele… Mitte täna, aga mul ei olnud üldse kahju. Raba nägi välja nagu jaapani tušijoonistused… Palju tühja ruumi, graafilisus, üllatuslik kompositsioon ja kontrastid. Ja kõik nii vaikne. Läksime mööda laudteed edasi rabalaukaid vaatama. Kuna tegu oli rabalaukaga, siis pidin muidugi ka ujumas käima. Vesi oli, mhmm, värskendav. Vanad eestlased teavad rääkida, et laukas supeldes saad vanast hingest lahti ja uue asemele...

Sõitsime edasi ja kuigi läks valgemaks, ümbritses meid ikkagi korralik udu. Franzi oli teinud endale soovinimekirja kõikidest loomadest, keda ta näha tahaks ja prauh! seal ta oligi – põder jooksis meie ees üle tee ja mööda niitu kaugemale. Ta on NII suur! Kolmest korrast, mil ma olen siin Soomaal viibinud, kahel olen näinud põtra. Ma arvan, et see fakt räägib Soomaa kohta nii mõndagi iseloomulikku...

Me läksime omadega ka teise, Riisa rappa. Raba oli kaetud udus helklevate pisikeste peaaegu ümmarguste rusikasuuruste ämblikuvõrkudega. Ja mina ei teadnudki, et ämblikud ka sellised võrke teevad... Rabavärvid ja toonid on imelised! Nii õrnad, tagasihoidlikud ja samas nii rikkalikud ja põhjatud. Sooviksin, et oskaksin kõik need toonid ja lõhnad oma ehetesse valada...

Mardu talus Soomaa keskel olemise kogemus on olnud tore! Minu ootused täitusid. Enamgi veel. Vaikus, olemine ja äraolemine. Looduse enda ümber ja sees tunnetamine. Enda väiksena ja vähetähtsana tundmine. Sain aru, kui vähe tegelikult loodust tunnen, ma ei tea isegi loomade ja lindude ja taimede nimetusi… Keskendusin oma loomingule ja leidsin selgust. Ja kui tuled, leiad siit ka palju muud! Kui hing ka päris puhtaks ei saa, siis mõned arglikud kriuksud tulevad sealt ikka. Ma olen väga tänulik, et sain siin olla. Suured suured tänud teile, Anu ja Rait, külalislahkuse eest!

Elo Uibokand

Mardu 8-11september 2014

Lisa kommentaar