Soomaa maastikud ja mida neist lugeda on
Inimesed ja riigikorrad vahelduvad, maastik kujundatakse või vormub ümber vajaduste ja ajastu vaimu järgi. Mõned märgid aga jäävad: jõe- ja maanteekäärud, üksikud hooned, vilja- ja põlispuud ning metsatukad, mis trotsivad maakasutusmuutusi, buldoosereid ja saemehi. Elik väike sissevaade sellesse, kuidas on Mardu talu ümbritsevad kultuurmaastikud muutunud läbi taevasilma ehk maaameti ortofotodelt vaadates.
Sõites tänapäeval läbi Soomaa, laiub maanteeservades peamiselt eriilmeline mets ja võsa. Sekka ka avatumat, hiljuti looduskaitse eesmärkidel taastatud ja uuesti karjatamiseks kasutusele võetud luhtasid. Seega tajub vaid harv külaline, et siinsed maastikud kätkevad endas hulga endisaegseid talukohti, põlispuid ja maalilisi jõekäärusid ning kõrgematel jõekallastel ja liivapõndakuil maastiku ning inimasustusega ühes rütmis kulgenud talu- ja külavaheteid.
Enim on inimtegevusest mõjutatud Soomaa väikseim ja kaasaegsetelt kaartidelt ositi kadunud Tõramaa jõgi ning teda ümbritsevad alad, mille voolusäng 20. sajandi 70ndate aastate uue Kõpu-Jõesuu maantee ehituse käigus mitmest kohast läbi lõigati ja ositi maanteekraaviks muudeti.
Jõed ja maanteed on Soomaal inimtoimetusi toetanud kõrvuti. Kuival või külmal ajal käis liiklus vankritega teid ja regedega avatud jõeluhtasid pidi ning märjal ajal lootsikuga mööda jõgesid. Jõgesid kasutati vastavalt aastaaegadele ja vajadusele heinaveoks kui piima viimiseks koorejaama.
1970. aastate alul ehitatud uue Kõpu-Jõesuu maanteega muutus Tõramaa jõe looduslik vete kulg ning sellega muudeti paljuski ka igapäevast väljakujunenud elukorraldust. Uus, metsavedu ja tuleviku turbakaevandamise perspektiive arvestav maanteetamm rajati sirgelt läbi ajalooliste külamaastike, lõigates läbi jõe voolusängi ja sellega piirnenud talud.
1958. aasta ortofotodelt on näha Mardu talu ümbritsevad inimmõjulised maastikud täies ulatuses Mardu ja Pääsmaa laante
vahel. Tolleaegsetelt ortodelt vaatab meile vastu maakasutus, mis oli üsna muutumatuna püsinud oma paarsada aastat - taluhooned on kõrgematel seljandikel ümbritsetuna põllu-, heina- ja karjamaadest ning piki kõrgemat jõekallast kulgeb taludevaheline, loodusmaastiku eripära ja kõrgemaid kohti järgiv käänuline maantee.
1950. aastate ortofotoga sarnast pilti võib sõnadesse ja numbritesse panduna lugeda 1938. aasta maksudokumentidest, talude katastrikaartidelt kui varasematest riigirendi ja mõisa maakasutuse aruannetest läbi 19. ja 20. sajandi esimese poole.
Mida lähemale kaasajale, seda enam kaob aga maastikust avatud kultuurmaastiku osi - aiad, tarad, küünid ja põlispuud. Uue kõrge maantetammi pealt oli keeruline pääseda hobuste ja hoburakenditega seni kasutuses olnud põllu- ja heinamaadele. Takistuseks oli maanteetamm ise, uue teega piirnev kraav, rajamata jäänud mahasõidud kui ehituse tagajärjel veerežiimi muutusega järjest soostuv pinnas. Ka 1970. aastatel kasutuses olnud traktoritele jäid sellised uued tõkked ületamatuks. Nii jäävadki põllu-ja heinamaad ajapikku järjest rohkem looduse meelevalda.
Mida lähemale kaasajale, seda enam kaob aga maastikust avatud kultuurmaastiku osi - aiad, tarad, küünid ja põlispuud. Uue kõrge maantetammi pealt oli keeruline pääseda hobuste ja hoburakenditega seni kasutuses olnud põllu- ja heinamaadele. Takistuseks oli maanteetamm ise, uue teega piirnev kraav, rajamata jäänud mahasõidud kui ehituse tagajärjel veerežiimi muutusega järjest soostuv pinnas. Ka 1970. aastatel kasutuses olnud traktoritele jäid sellised uued tõkked ületamatuks. Nii jäävadki põllu-ja heinamaad ajapikku järjest rohkem looduse meelevalda.
Koos uue maantee ja sellest tulenevate üldiste elukorralduslike muutustega kaovad varem looduslikust reljeefist tulenevalt jõe kõrgematele kallastele ja liivanõlvakuile kujunenud inimtekkelised maastikuelemendid. Esiotsa hääbuvad või lammutatakse võsastuvate heinamaade kõrgematel seljandikel paiknenud kasutuks muutunud küünid ja õuedel paiknevad abihooned. Sealt edasi ka kuivatid, laudad ja lõppeks inimeste endi eluhooned Hallisseljal, Ritsul, Piiri-Juhanil ja mujal.
2000ndate aastate alguseks on enamus 50ndate ortodelt nähtavat avatud kultuurmaasikku hoomatav vaid ositi või tähelepanelikult otsides. Tõramaa ja Piiri küla koos oma taludega on kadunud ning kahe küla endisest paarikümnest talust on oma üksikute hoonetega alles vaid Kõrtsi-Tõramaa, Laaneotsa, Päästala ja Mardu. Ka külad oma nimedega on kaardilt kadunud ja liidetud Tipu külaga.
Vaadates nüüdisaegseid ortofotosid on varasema kultuurmaastiku piirid järjest vähem hoomatavad. Ajapikku on põldudele kasvanud võsast saanud mets ning Tõramaa jõgi otsib endale kobraste abil jõudumööda uut voolusängi vana kõrvale ja kohale. Ja ehk nii ongi hästi. Loodus võtab ajapikku ja inimese taanduses tagasi selle, mis kuulub talle ja loob uuesti sobivaid elupaiku ka neile, kes ainult kahel jalal ei kõnni.
Millised on ilusad maastikud? Inimese maakasutusharjumusi ja selle tulemeid vaadates ilmselt järjest rohkem need, mis peale inimese ka teistele liikidele ruumi jätavad.
Seega võib enim hinnata maakasutuses ilu seal, kus inimese soovide kõrval nähakse ka teiste liikide vajadusi.
Ehk siis võtta niipalju, kui vaja ja nii vähe, kui võimalik.
Lisa kommentaar