neljajalgsed naabrid - kihvad ja küüned
Sellel postitusel on 1 vastus
Uhke ja vahest natuke kõhedus tekitav on suurkiskjate vägagi adutav kohalolu ning pole märgata, et Mardul hoogustuv taastamis- ja inimtegevus neid liiast oleks häirinud. Kogu 2008 a. suvelõpu ja sügise, oli õhtuti majaümbruse metsatukkadest ja Halliste luhalt kosta huntide ulgumist. Üks pesakond, mis kuskil Mardu taga Öördi raba servas üles kasvas, jäi toona siia pidama kuni novembri teise pooleni ja andis endast märku õhtuste klähvimiste ja ulgumistega. Ka hilisematel aastatel on hunte maja tagant läbi lipsanud kogu aasta vältel, sest Öördi raba lääneserv ja Kõpu-Jõesuu maantee on laias laastus kahe karja reviiripiir. Ka mesikäppa ja ilveseid on aegajalt meite kandis näha, kuid ei pooltki nii sageli, kui metsatöllu.
Lähim koht, kus ma esimest korda hunte vahetult kuulsin oli ca 300 meetrit majast (seda kinnitas hiljem ka rahvuspargis toimetav suurkiskja seire spets). Teine kord, kui hundid endast märku andsid oli 2008 aasta novembrilõpu lumetormi aegu, mil kahe looma jäljerida viis mööda teeääres seisvast autost, piki mu enda sissesõidetud roopaid … ja seda siis ca 30 meetri kaugusel majast. Ka hiljem on neid neljajalgseid Mardul aegajalt näha olnud – üle tee silkamas ja jultunud moel hoovis koeri kimbutamas. Viimase osas tuleb lihtsalt nentida, et kui on kord elamiseks selline jumalast hüljat koht valitud, peab loodusele andma, mis tema osa.
Paaril korral on õnnestunud nende suurte inimpelglike loomadega ka silmitsi seista. Veidraim neist vast lugu, kui sattusin 2009 aasta varasuvel töölt koju minnes ühe noore hundiga "võidu ajama". Kenal maiõhtul allatuult rattaga Tõramaalt kodupoole vändates ilmus ühes kurvis tosin meetrit eespool minu teele muretut sörki tegev hunt. Noor loom lööberdas nina maas mind ja koera märkamata mööda maanteeperve kerget traavi ilma, et oleks esiti kordagi meile tähelepanu pööranud. Paar minutit kestnud "jälitusele" tegi lõpu taks, kes lõhna ninna saades hundi poole kiirendades viimase tähelepanu köitis, sundides looma peale mõningat kõhklust ja üle õla tagasikiikamist metsa puikama. Palju ei puudunud, et sinna oleks kadunud ka peni – sõgedast hasardist haaratud taksi tagasikutsumiseks oli vaja paar korda korralikult käratada, et see oma suuremale sugukondlasele järgi ei liduks. Poleks tagasikutset kuulda võetud, oleks vaene peni oma hinge ilmselt ka sinnasamma maha jätnud.
Lisaks huntidele leiab lumega Mardult või selle lähiümbrusest alati ka mõned ilvese jäljed ja 2007 aastal varatalvel, kui käisime kohta pildistamas oli majatagune viljapuuaed täis karu käpajälgi. Olid teised rappinud paari vana õunapuud ja marjapõõsaid, millel veel külmunud õunu ja sõstraid küljes oli. Õunapuudele oli see ühtlasi kabelimats ja osa neist läksid hiljem hingusele. 
Paaril korral on õnnestunud nende suurte inimpelglike loomadega ka silmitsi seista. Veidraim neist vast lugu, kui sattusin 2009 aasta varasuvel töölt koju minnes ühe noore hundiga "võidu ajama". Kenal maiõhtul allatuult rattaga Tõramaalt kodupoole vändates ilmus ühes kurvis tosin meetrit eespool minu teele muretut sörki tegev hunt. Noor loom lööberdas nina maas mind ja koera märkamata mööda maanteeperve kerget traavi ilma, et oleks esiti kordagi meile tähelepanu pööranud. Paar minutit kestnud "jälitusele" tegi lõpu taks, kes lõhna ninna saades hundi poole kiirendades viimase tähelepanu köitis, sundides looma peale mõningat kõhklust ja üle õla tagasikiikamist metsa puikama. Palju ei puudunud, et sinna oleks kadunud ka peni – sõgedast hasardist haaratud taksi tagasikutsumiseks oli vaja paar korda korralikult käratada, et see oma suuremale sugukondlasele järgi ei liduks. Poleks tagasikutset kuulda võetud, oleks vaene peni oma hinge ilmselt ka sinnasamma maha jätnud.
Teine huvitav kohtumine mesikäpaga leidis aset 2010. aasta oktoobrikuus, kui prügikasti tühjendades juhtusin kokku üle tee vanas õunapuuaias maiustanud emakaru ja tema kahe pojaga. Kedagi esiotsa otseselt nägemata, sain seltskonna kohta aimu kentsakast susinast, jooksumadinast, veeplartsatustest ja sellele järgnenud madalast urinast ning kümnekonna meetri kaugusel olevast ohakapuhmast tõusnud imposantse kogu järgi, mis sundis mind hetkekski mõtlemata teepervelt taanduma. Eneselegi aru andmata istusin sekundi murdosa järel peale urina kuulmist seespoolt lukustatud autos, kukla ja seljakarvad turris. Paar päeva hiljem leidsin majast paarisaja meetri kaugusel lisaks veel murtud ladvaokstega metsõunapuu, mis oli piinliku hämmastava hoolega õuntest tühjaks tehtud. Karupere külaskäiku meenutab siiani puulatva sissepoole painutatud ja murdunud okstest moodustunud "pesa".
1 vastus
Lisa kommentaar