Maal elamine on pidev kontide ja ajurakkude ragistamine

Ehk on maapiirkondade tühjenemine loomulik asjade kulg ja me ei peakski ülemäära pingutama inimeste maal hoidmiseks? Lõpuks jäävadki kaks-kolm suuremat linna, ülejäänu muutub ajapikku puutumatu loodusega rahvuspargiks või põllumajanduslikuks suurtootmiseks.

Rait Parts: Mulle tundub, et inimeste maalt lahkumine on julgeoleku küsimus. Soomaa koostöökogu aruteludes kaasa lüües tekib mul tahes-tahtmata tunne, et riigi haldussuutlikkus igapäevast elementaarset korda tagada väheneb iga aastaga. Satun metsas tihti salaküttide peale, kuid ametlikult on kõik korras, keskkonnaamet on mitu korda öelnud, et nende arust probleemi ei ole. See, mis tegelikult toimub, ei jõua riigiametite vaatevälja. Ühel hetkel muutub minu ja minusuguste pärapõrgus elamine ühiskonnale vajalikuks. See on oluline nii emotsionaalselt, annab mulle sissetuleku, kui ka julgeolekugarantii riigile, sest on vähemalt üks majapidamine, kus teatakse, mis selles paigas toimub.

Ma elan kohas, kus kolm valda ja kaks maakonda kohtuvad. Ühele poole jääb Tori vald, teisele Kõpu ja selja taha Suure-Jaani. Need on kolm eri suuruse ja suhtumisega vürstiriiki. Kõpu on nii väike vald, neil pole avalike ürituste korraldamise ja toetamise korda. Suure-Jaanis on see-eest igale tegevusele oma vorm ja viis, kuidas neid menetletakse. Mulle tundub ka, et vald vallamajast kaugemale ulatugi. Omavalitsusega saab suhelda ka e-kanalite kaudu, kuid need lahendused pole alati funktsionaalsed. Mina närin ennast nendest läbi, kuid inimesed, kes arvuti kasutamises osavad pole, kas või vanem generatsioon, jäävad hätta. Nii jääbki kaks võimalust: kas üldse loobuda või tülitada omavalitsust ja riiki nii vähe kui võimalik. Selle tulemusel tekib riigil ja omavalitusel mulje, et neid polegi tarvis: pole inimesi, pole nõudlust ja pole vaja ka teenuseid osutada. Pärnu jääb minust 50 kilomeetri ja Viljandi 40 kilomeetri kaugusele, see on umbes poole tunni autosõidu kaugusel. Kui ma aga helistan kiirabisse, siis palutakse mul neile vastu sõita, hullemal juhul teatatakse, et teeolud on halvad ja välja ei sõideta. Nii juhtus kord, kui mu sõber näpu kaotas: paluti näpp kaasa võtta ja ise tulema hakata.

Kui ma Mardule läksin, oli see täiesti võssa kasvanud ja kaksteist aastat tühjana seisnud. Eelmised omanikud polnud erilised põllupidajad, pigem vaatasid pudelipõhja. Talukoha metsast välja raadamine võttis tohutult aega ja energiat. Inimesed ikka küsivad, miks ma seda teen ja vastuvoolu ujun. Mõtlen, et kui mingil hetkel on nii ulatuslikud maa-alad Soomaal, aga ka mõnes teises maapiirkonnas, kasutusse võetud ja taristu rajatud, siis tundub selle kadumine lubamatu nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult. Kui see kõik lasta praegu võssa kasvada, siis hiljem asustust taastama hakata on jabur. Mingi piirini on võssakasvamine vajalik, aga kui ma näen, kuidas riigi administratiivne käsi järjest lühemaks jääb, siis tundub, et oleme kohe-kohe seda piiri ületamas ja selle kõige kiuste arvan, et tehke või tina, mina ei lähe siit enam mitte kuskile. Meil on tegelikult palju inimesi, kes saavad hakkama hoolimata sellest, et neid pilpa peal ei hoita. Kõik ei ole potililled, kuid kõigile selline eluviis kindlasti ei sobi.

Soomaa, nagu ilmselt ka teiste rahvusparkide ja kaitsealade, elanike võimalused on ju siiski küllalt head. Riiklikult tõstetakse meie loodusväärtusi pidevalt esile, kaitsealadel ja loodusparkides on võimalik vähemalt turismist ära elada, kaunid kohad meelitavad ka püsivalt paigale jääma. Palju kurvem on seis neis paigus, kus riiklikult tunnustatud loodus- või kultuuriväärtusi pole.

See on tõsi, kuigi põlist püsiasukat jääb igal pool pidevalt vähemaks: inimesed vananevad või ei leia rakendust, mis leiva lauale tooks. 1939. aastal oleks ma oma talu aknast näinud nelja-viit, talvel selgete ilmadega kümmet valgustatud akent. Praegu olen ma üksi keset pimedust. Eks ka põllupidamise viisid ja tehnoloogiad ole muutunud. Traditsioonilise põllupidamise, metsanduse ja väiketootmisega ei pruugi ennast ära elatada. Paigale jäävad need, kes on veidi nutikamad, kes on maale esivanemate juurte juurde tagasi pöördunud ja äraelamiseks leidnud sobiva turuniši. Maapiirkonna taasasustavad inimesed nagu mina: need, kes on nii paindlikud, saavad ühelt elualalt teisele liikuda, füüsiline töökoht ning vahemaad pole enam olulised. Soomaal tean vähemalt kolme talu, mille on asustanud just sellised inimesed. Mõni on pöördunud ka traditsioonilise tegevuse, nagu lambakasvatus, juurde. Nende elukorraldus võimaldab maal elada. See tähendab tihti tugevat seljatagust, sotsiaalset võrgustikku ja laia sõpruskonda. Kui minna maale nii, et ei oska muutuvale turusituatsioonile kiiresti reageerida ja pole ka initsiatiivi, siis ei jäägi muud üle kui palgatööd teha, aga siis on väga keeruline endale maal elamist lubada. Soomaal on praegu ligi 70 püsiasukat, nad on tegusad, noorem generatsioon on majapidamise üle võtnud, kasvatatakse lihaveiseid, vutte, aidatakse riiki kaitsekorralduslikes töödes, näiteks luhtade hoolduses või metsa majandamisel. Kui pääsetakse liikuma ja kohapeal on püsiv sissetulekuallikas, siis saab hakkama.

Riigiasutustest puutud sa Soomaal vist kõige enam kokku keskkonnaameti ja riigimetsa majandamise keskusega (RMK).

Jah, ja ma olen nende tegevuse osas veidi kriitiline. Mõlema asutuse toimetamine on muutunud kaardi- ja andmekihtide keskseks, kuid pole piisavalt inimesi, kes vajalikku teavet ajakohastaks. Riigil pole ka raha, et kaardi andmekihtide uuendamist tellida. Kui vaadata RMK raiekaarte ja võrrelda neid kohapealse maastikuga, siis on näha, et andmed ei ühti. Riik ütleb, et Soomaal on midagi, mida seal tegelikult ei ole. Kui me ei tea, mis toimub, võib meie tehnoloogiline baas olla parim, me võime olla kui tahes nutikad, aga me ei suuda ellu jääda. Riigi pidamine on kallis, eriti sellise väikese riigi. Kui me oleme oma riigi valinud, siis ei tohi kergesti alla vanduda.

Pidevalt käivad riigist ja tema ametitest üle reformid, kuid selle tulemused on ikkagi segased. Nii keskkonnaamet kui ka RMK on keskkonnaministeeriumi allasutused ja peaksid tegema tihedat koostööd, aga kui ma püüan aru saada, kes mida kureerib, kes kus vastutab, siis näen, et nende haldusterritoriaalsed piirid ei kattu. Nad justkui ei paigutu kaardil samadesse kohtadesse. Mõni valdkond kattub, mõni on täiesti katmata. Kohapeal jääb inimesi aina vähemaks, pool- ja haldusjuhte tekib Tartusse ja Tallinna aina juurde.

Millest tuleb olukorra muutmist alustada?

Inimestele tuleb anda maksimaalne liikumisvabadus. Suuresti on see ühistranspordi arendamise küsimus. Soomaal on selline olukord, kus kahest maakonna keskusest sõidab buss välja, kuid nad ei klapi omavahel kuidagi, hoolimata sellest, et bussid sõidavad sama maanteed mööda. Busside lõpp-peatuste vahe on vaid 20 kilomeetrit. Ma olen seitse aastat püüdnud ametkondi veenda need kaks liini omavahel kokku viia, et keskustevaheline liikumine oleks hõlpsam. Kuna aga asju tuleb ajada kahe maakonna, kahe omavalituse ja lisaks maanteeametiga, siis on see ilmvõimatu. Argumenteeritakse, et pole sõitjaid. Muidugi pole, kõik on ära kolinud. Need üksikud, kes on veel jäänud, neid ei peeta mugava teenuse vääriliseks. Mina sõidaksin hea meelega Viljandisse bussiga, kus saaksin pool päevatööst arvuti taga ära teha. Tallinna minnes jätan auto jaama ja sõidan rongiga. Liikumisvabaduse küsimus taandub lõpuks ka sellele, kas maakonna bussiliinid on suudetud raudteejaamadega ühendada nii, et see rongi väljumisgraafikuga sobib. Nii­samuti on ka busside sõiduplaanidega. Praegu jõuab buss Soomaalt Kõppu siis, kui Viljandi või Pärnu buss on just välja sõitnud ja järgmist bussi oodata on ilmselge ajaraiskamine. Graafikuid ei saa klapitada, sest pole sõitjaid. Aga tahaksin siin tuua Elroni näite. Edelaraudtee oli ka kimpus kahanevate sõitjate arvuga. Aga kui loodi normaalne ja tihe võimalus rongiga sõita, tulid ka sõitjad. Anvar Samost on toonud ühe väga hea võrdluse: kui keegi oleks 1980. aastatel öelnud, et Tallinna ja Helsingi vahel sõidab 2015. aastal ligi seitse miljonit reisijat, oleks teda hulluks peetud. Me ei saa järjepidevalt takerduda mantrasse, et meil pole sõitjaid. Kui luuakse võimalused, küll siis tulevad ka kasutajad. Ettevõtja seisukohast öeldes: kui minu juurde jõuab kas või üks inimene kuus sellesama bussiga ja jätab mulle 200 eurot, siis on see oluline sissetulek ja hoiab mind paigal. Riik võiks selle nimel pisut pingutada. Ma usun, et olen siin palju kasulikum ja vajalikum kui Tartus või Tallinnas elades. Riigi suhtumine ei tohiks olla selline, et maale peaksid jääma vaid metsa- ja põllumehed ning linnas elagu valgekraed.

Milline on sinu suhe linnaga praegu?

Käin iga päev Viljandis. Eelmisel suvel käisin iga päev Tallinna külje all. Mõni aasta tagasi elasin nii, et pool nädalat olin Tartus, pool kodus. Kui ma vaatan enda ümber ringi, siis tundub, et ma pole ainuke. See pidev sõitmine ei ole raske. Ja lõpuks ehk ei erinegi minu läbisõidetud kilometraaž mõne viimsilase omast. Lapsi veetakse suurtes linnades autoga kooli ja huviringidesse. Kui ma võrdlen enda ja nende läbisõidetud vahemaid, siis need ei erinegi nii väga. See on sõge, aga nii see on.

Kui palju sa oma tegevusele, näiteks „Sääsepirina alguse kontserdile“, tuge otsid ja leiad?

Päris esimese kontserdi tegin oma kulu, kirjade ja piletituluga. Ka esinejad tulid heast tahtest ja huvist, kuna see mõte ja pealkiri olid nii sõgedad, et äratasid huvi. Kuna see üritus õigustas ennast, siis leidsime sponsorid. Eks meid toetavad kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu, autorite ühing. Äri perspektiivist on see muidugi mõttetu ettevõtmine, ma ei teeni sellega muud tulu kui emotsionaalne, mingi piirini võiks seda pidada ka turundustegevuseks. Praegu pole kindel, kas kontserdiformaat sellisena alles jääb. Lõpuks tahaksin ennast looduskaitsealase tegevuse kõrval põllumajanduse ja kultuuriturismiga ära elatada. Näiteks loojatele loomepinda, residentuuripaika pakkuda. Minu juures on käinud kaks kunstnikku, nüüd mai keskel jõuab Mardule Belgia helimaastikega tegelev kunstnik.

See eeldab turustustööd väljapool Eestit ja äriplaani.

Jah, maksejõuline klient asub väljaspool Eestit. Mind aitavad Airbnb, sotsiaalsed võrgustikud, kasutajakesksed suhtluskanalid. Mul on olnud mitu äriplaani ja strateegiat, olen kirjutanud projekte ja arengukavasid. Talupidamine ei mahu ühessegi Exceli tabelisse, sest sellel on nii palju tahke. Esmaste plaanide kohaselt oleks sel aastal pidanud talu õuel seisma ELi toetusel renoveeritud aidahoone. Õnneks on elu teinud korrektuurid. Praegu on müügis Võrtsjärve külastuskeskus, mis 2009. aastal ELi fondi raha eest ehitati. Siis arendati seda suure õhinaga, nüüd ei suudeta seda enam ülal pidada. Ehk on see, et olen pidanud oma plaane kokku tõmbama, tegelikult väga hea.