jalutuskäik tema majesteedi aedades - hekid ja põõsastarad
Oma koduses maanurgas looduse ja bürokraatidega piike murdes kipub eestlastel sügise saabudes madala halli taeva all selg küüru vajuma. Pilk hägustub ning seljaaju sügavikest tõuseb hirm peatselt saabuva külma ja kaamose ees. Sestap on selge mõistuse säilitamiseks tarviline ajuti väike paus võtta ja astuda silmapiiri ja mõttetegevust varjutavate udulaamade taha. Nii sai tänavu novembrist kuni jõulu künniseni tehtud üks õpetliku sisuga töine jalutuskäik Tema Majesteedi aedades mööda lõputuid hekkidest ja põõsastaradest palistatud lapilist maastikku.
Tõsi – jalutuskäikude vahepeal hakkas siinkirjutajale kätte ka kirvevars ja õllekruus ning muuseas sai kogu võõrsilviibimist orkestreerinud Nigel Adamsi nöökimise saatel ka lammaste järele joostud ... Kuid ärgem laskem end eksitada – sellest kõigest kunagi hiljem.
Alustame ikka kõige olulisemast, ehk et "Lesson one: The Making of the English Landscape"
Detailid nagu kiviaiad, põlispuud, hekid, maastikku pikitud taluhooned, karjaseonnid, küünid ja kõik sarnane on leidnud läbi klassikalise maalikunsti, fotograafia ja filmide tee igaühe ajukäärude vahele. Vaheldusrikas külade ja kirikutega pikitud arhailine põllumajandusmaastik on sestap piirkonnast sõltumata osa Euroopa arhetüüpsest maastikupildist, millest kujuneb inimeste jaoks tolle paikkonna identiteeti kandev kuvand. Ja mitte ainult. Need maastikud hoiavad endas lisaks emotsionaalsele ja esteetilisele ka teadmisi eluhoidvatest töövõtetest ning elurikkuse hindamatut väärtust inimese jaoks tervikuna.
Põllu- ja rohumaid palistavad hekid, põõsastarad ja neist välja kasvanud graafilise ilmega puuderead on olnud Inglismaal tavapärase maastikupildi osa alates keskajast. Ulatuslikuma tõuke sai tänaseks traditsioonilisena käsitletava maastiku kujunemine 19. sajandil. Majanduse moderniseerimisest kantud rendimaade tarastamisel ja mitmeväljasüsteemile üleminekul vajati karja- ja metsloomakindlaid piirdeid. Rajatud hekid ja põõsastarad tähistasid ühtlasi administratiivpiire, jagades maa omandi ja otstarbe järgi põllu-, karja- ja jahimaadeks.
Sõltuvalt piirkonnast leiab Inglismaal ka kivist ja turbapätsidest laotud tarasid ning kõigi kolme kombinatsioone sõltuvalt piirde eesmärgist, maastikutüübist ja käepärasest materjalist.
Eri töövõtetega rajatud ja otstarbest sõltuvad hekid ning põõsastarad varieeruvad tiheduse ja kõrgusega. Valdavateks puuliikideks on põllumajanduslikes hekkides tänaseni pöök, jalakas, tamm, viirpuu, kibuvits, metsõunapuu, kontpuu, sarapuu, saar jt. lehtpuuliigid. Uuema aja kinnisvaraarenduste juurde või parkidesse ainult maastikukujunduslikul eesmärgil rajatud hekkidesse satub tihti lisaks ka igihaljaid pärismaiseid kui võõrliike.
Metsavaesel Inglismaal on traditsioonilistest hekkidest ajapikku üllatuslikult kujunenud ka peamine rohevõrgustik ja elurikkuse kandja. Kogu maad katvasse ca. 450 000 kilomeetri pikkusesse hekkide rägasse on koondunud paljud stabiilset elukeskkonda hindavad ja looduse seisukohalt olulised liigid mikrofloorast-faunast kuni näriliste, pisikiskjate ja arvukate sulelisteni. Viimased on linnuvaatlust "rahvusspordina" harrastavate brittide seas erilises hinnas ning mõnd talumeest või suurmaaomanikku tema linnurikaste ja hästi hooldatud hekkide eest kiites võib õhtul kõrtsus tänutäheks rohkem kui ühe õlleringi lisaks teenida.
Traditsiooniliste hekkide ja põõsastarade rajamine ning hooldus on tsükliline ja omajagu ränk, ent lõppeks tänuväärt käsitöö. Leebest kliimast tulenevalt tehakse seda sügistalvest kevadeni. Hekid istutatakse vahemikus oktoober - märts. Samasse ajavahemikku jääb ka juba olemasolevate hekkide pügamine ning nende põõsastaraks langetamine ja põimimine. Hekitaimede valik ning nende tihedus ja kõrgus johtub tulevase tara eesmärgist - kas tegemist oli veise või lamba või hirvetaraga. Taraks painutatava heki istutusest kuni täiskõrguse saavutamiseni kulub ca 15 aastat. Juba olemasoleva põõsastara põhjalikum hooldus käib aga ca 7 aastase sammuga. Selle käigus langetatakse vahepeal kasvanud sirged tüved taas 45 kraadise nurga alla ning seotakse uuesti sarapuulattide ja põimikuga kokku. Iga-aastase pügamise puhul peab aga tähele panema, et tagasilõikus ei ületaks aastast juurdekasvu rohkem, kui 2/3 osas. Vastasel juhul juurdekasv takerdub, ning hekki või tarasse istuatud viljjuvad puud ja põõsad ei õitse ega anna linnustikule ja loomastikule olulist marjasaaki.
Et metsamaa on Inglismaal olnud enamasti sinivereliste käsutada ning olulise strateegilise tähtsusega, siis hekkide ja tarade hooldusest üle jäänud puit läks käiku töid tegevate talupoegade poolt. Majapidamised said sealt kütet – peamiselt hagu, mis kimpudeks köideti. Hooldusel osaliselt üle jäänud jämedam väheväärtuslik puidumaterjal kasutati samuti kütteks. Kõvem ja kvaliteetsem puit läks käiku tööriistade ja teiste majatarvete valmistamiseks.
Traditsiooniliselt käsitsi tsükliliselt hooldatud hekid ning tarad püsivad elusana aastasadu - siit ka ülalmainitud stabiilne, erinevatele liikidele sobilik elukeskkond. Tara rajamiseks istutatud uus paarisrealine hekk kasvab ca 10-15 aastat. Selle aja jooksul piiratakse heki kõrgust ja laiust minimaalselt ja pügamisel pööratakse tähelepanu sellele, et puidu juurdekasv tihendaks hekki läbivalt kõigil kõrgustel - nii saab hiljem hea tiheda tõkke, millest heal juhul ainult siilid (inglise keelest otse tõlkides on hedgehog hekisiga) läbi mahuvad.
Taraks painutatava hekitaimede tüved lõigatakse jalamilt kirve või saega läbi 3/4 ulatuses. Nii jääb taraks painutatud puu elama ja annab tüvejalamilt uuel kevadel kohe ka rohket juurdekasvu, muutes tara sellevõrra tihedamaks. Tara rajamisel ja heki hooldusel on oluline ka töö esteetiline tulem ja erinevate lõigete tüüpe ja tööriistade oskuslikku käsitsemist hinnatakse kõrgelt.
45 kraadi all põõsastaraks painutatud tüved toestatakse enamasti püstiste sarapuutokkidega ning põimitakse seejärel tara harjal sarapuuväätidega kokku. Nii on värskelt rajatud tara kindlustatud tuule kui loomade poolt avaldatava surve eest. Põõsastara rajamisel on oluline, et lamandamisel ei tekiks tarasse surnud puitu - see tähendab, et kirve ja sae kasutamisel peab olema eriliselt osav ja tähelepanelik. Ja loomulikult on oluline, et tarasse teineteisest küünrakaugusele löödud tugivaiad moodustaks sirge ja stabiilse rea.
Traditsiooniliselt oli põõsastarade rajamine talu või mõisa meespere ja teenistujate talvine töö. Täna on sellest saanud aga pigem arboristide ja teiste metsa- ja maastikuhooldust pakkuvate spetsialistide pärusmaa. Traditsiooniliste põõsastarade rajamist saavad endale lubada rikkad maaomanikud ning enamasti asetsevad sellised tarad mõisa või talu sissesõiduteede ja aktiivsemalt kasutatvate jahimaade äärtes. Põõsastarade ja hekkide traditsioonilist hooldust, rajamist ja selle õpet on Ühendkuningriigis toetatud ka läbi Euroopa liidu põllumajandusmeetmete sarnaselt meie kiviaedadele. Ka üldises maastikukujunduses on traditsioonilised põõsastarad populaarsed ja neid rajatakse suvekoduks ostetud talusüdamete, jahi-, väravavahimajade või ajuti ka uusarenduste juurde. Mul endal õnnestus olla abiks paari sellise dekoratiivtara rajamisel Watlingtoni linnakese autoparklasse ning paari eramu juurde.
Arengud põllumajanduses on aga traditsioonilist maastikuilmet muutnud. II maailmasõja järgselt hoogustunud traktorite ja rootorniidukite ning freeside kasutuselevõtt maastikuhoolduses lühendavad varem käsitsi hooldatud hekkide eluiga. Hekihooldusel kasutatavad niidukid purustavad tüve selliselt, et viimased muutuvad altiks seenhaigustele, mis põhjustavad puittaimede kuivamist. Ühtlasi muutub pidevalt kindlalt kõrguselt pügatud hekk tüve jalamilt hõredaks, kaotades sellega oma algse eesmärgi toimida tarana. Hekkidesse tekivad ajapikku augud ja hõre hekk ei paku kaitset, silmailu ega harjumuspäraseid elupaiku. Nii on uued töövõtted ja põllumaade üldine laiendamine tarade ja hekkide raadamise läbi, viinud paljud varem arvukad põlised seene-, putuka-, roomaja-, imetaja- ja linnuliigid väljasuremise äärel punasesse raamatusse. Halvasti hooldatud hekkide uuendamine on aga kulukaks ning otsese sunni või toetuste puudusel loobutakse nende taastamisest sootuks. Ja toetused on eriliselt teravalt üles tõusnud teema seoses ees ootava Brexitiga.
Brexitist ja muutuvast energiatootmisest aetuna mõjutab traditsiooniliste hekkide heakäekäiku ka energiapuidufirmade lobitöö, kes näevad "kasutult" seisvates vanades ülekasvanud hekkides ja nende all kinni istuvas maas tooret. Mõneti on lugu sarnane meil Eestis kohekohe hukka minevate vanade metsadega - stabiilse keskkonnana on vanad hooldatud kui ka ülekasvanud hekid kõige stabiilsemad ja vanemad puistutüübid Inglismaal.
Euroopa Liidust välja astumisega kaasnevate põllumajandustoetuste kahanemise valguses otsitakse seega viise, kuidas muuta traditsioonilised hekid ja nende hooldus isetasuvaks. Esmapilgul aruka ja süütuna näiva pürgimuse taga on aga oht, et püsipuistuteks kujunenud hekkidest ja põõsastaradest saavad ajapikku hoopis 10-15 aastase tsükliga maatasa lõigatavad hõredad energiapuistu siilud mis ei sobi elupaigaks ühelegi hekkides kohastunud liigile. Ja moel või teisel on hekkides kohastunud elama pea 70% kõigist Briti saarte maismaaelustikust.
Inglased armastavad oma hekke ja tarasid ja nende vahel jalutamist. Ja hekkides pesitsevaid linde ning pudulojuseid. Aga eriliselt muidugi linde! Ja see kõik annab lootust, et enne kui hekkidest, on nad nõus loobuma mõnest kaugest unustusse vajunud asumaast või kasvõi kuninganna kroonist.
Ning väga pragmaatilise eestlasena ei ole mul lõppeks põrmugi kahju, et sai veedetud pea kuu oma elust meie mõistes sellise tulutu töö õppimisel nagu põõsastara rajamine seda on. Sest kuis muidu satuks üks barbar ja metslane jalutama Tema Majesteedi aias. Või taipaks tõika, et omaenda majaümbruse märg ja läbitungimatu metsaräga ning selle keskele raiutud paar lagedat lappi on elamiseks ikka maailma kõige parem koht.
Detailid nagu kiviaiad, põlispuud, hekid, maastikku pikitud taluhooned, karjaseonnid, küünid ja kõik sarnane on leidnud läbi klassikalise maalikunsti, fotograafia ja filmide tee igaühe ajukäärude vahele. Vaheldusrikas külade ja kirikutega pikitud arhailine põllumajandusmaastik on sestap piirkonnast sõltumata osa Euroopa arhetüüpsest maastikupildist, millest kujuneb inimeste jaoks tolle paikkonna identiteeti kandev kuvand. Ja mitte ainult. Need maastikud hoiavad endas lisaks emotsionaalsele ja esteetilisele ka teadmisi eluhoidvatest töövõtetest ning elurikkuse hindamatut väärtust inimese jaoks tervikuna.
Põllu- ja rohumaid palistavad hekid, põõsastarad ja neist välja kasvanud graafilise ilmega puuderead on olnud Inglismaal tavapärase maastikupildi osa alates keskajast. Ulatuslikuma tõuke sai tänaseks traditsioonilisena käsitletava maastiku kujunemine 19. sajandil. Majanduse moderniseerimisest kantud rendimaade tarastamisel ja mitmeväljasüsteemile üleminekul vajati karja- ja metsloomakindlaid piirdeid. Rajatud hekid ja põõsastarad tähistasid ühtlasi administratiivpiire, jagades maa omandi ja otstarbe järgi põllu-, karja- ja jahimaadeks.
Sõltuvalt piirkonnast leiab Inglismaal ka kivist ja turbapätsidest laotud tarasid ning kõigi kolme kombinatsioone sõltuvalt piirde eesmärgist, maastikutüübist ja käepärasest materjalist.
Eri töövõtetega rajatud ja otstarbest sõltuvad hekid ning põõsastarad varieeruvad tiheduse ja kõrgusega. Valdavateks puuliikideks on põllumajanduslikes hekkides tänaseni pöök, jalakas, tamm, viirpuu, kibuvits, metsõunapuu, kontpuu, sarapuu, saar jt. lehtpuuliigid. Uuema aja kinnisvaraarenduste juurde või parkidesse ainult maastikukujunduslikul eesmärgil rajatud hekkidesse satub tihti lisaks ka igihaljaid pärismaiseid kui võõrliike.
Metsavaesel Inglismaal on traditsioonilistest hekkidest ajapikku üllatuslikult kujunenud ka peamine rohevõrgustik ja elurikkuse kandja. Kogu maad katvasse ca. 450 000 kilomeetri pikkusesse hekkide rägasse on koondunud paljud stabiilset elukeskkonda hindavad ja looduse seisukohalt olulised liigid mikrofloorast-faunast kuni näriliste, pisikiskjate ja arvukate sulelisteni. Viimased on linnuvaatlust "rahvusspordina" harrastavate brittide seas erilises hinnas ning mõnd talumeest või suurmaaomanikku tema linnurikaste ja hästi hooldatud hekkide eest kiites võib õhtul kõrtsus tänutäheks rohkem kui ühe õlleringi lisaks teenida.
Traditsiooniliste hekkide ja põõsastarade rajamine ning hooldus on tsükliline ja omajagu ränk, ent lõppeks tänuväärt käsitöö. Leebest kliimast tulenevalt tehakse seda sügistalvest kevadeni. Hekid istutatakse vahemikus oktoober - märts. Samasse ajavahemikku jääb ka juba olemasolevate hekkide pügamine ning nende põõsastaraks langetamine ja põimimine. Hekitaimede valik ning nende tihedus ja kõrgus johtub tulevase tara eesmärgist - kas tegemist oli veise või lamba või hirvetaraga. Taraks painutatava heki istutusest kuni täiskõrguse saavutamiseni kulub ca 15 aastat. Juba olemasoleva põõsastara põhjalikum hooldus käib aga ca 7 aastase sammuga. Selle käigus langetatakse vahepeal kasvanud sirged tüved taas 45 kraadise nurga alla ning seotakse uuesti sarapuulattide ja põimikuga kokku. Iga-aastase pügamise puhul peab aga tähele panema, et tagasilõikus ei ületaks aastast juurdekasvu rohkem, kui 2/3 osas. Vastasel juhul juurdekasv takerdub, ning hekki või tarasse istuatud viljjuvad puud ja põõsad ei õitse ega anna linnustikule ja loomastikule olulist marjasaaki.
Et metsamaa on Inglismaal olnud enamasti sinivereliste käsutada ning olulise strateegilise tähtsusega, siis hekkide ja tarade hooldusest üle jäänud puit läks käiku töid tegevate talupoegade poolt. Majapidamised said sealt kütet – peamiselt hagu, mis kimpudeks köideti. Hooldusel osaliselt üle jäänud jämedam väheväärtuslik puidumaterjal kasutati samuti kütteks. Kõvem ja kvaliteetsem puit läks käiku tööriistade ja teiste majatarvete valmistamiseks.
Traditsiooniliselt käsitsi tsükliliselt hooldatud hekid ning tarad püsivad elusana aastasadu - siit ka ülalmainitud stabiilne, erinevatele liikidele sobilik elukeskkond. Tara rajamiseks istutatud uus paarisrealine hekk kasvab ca 10-15 aastat. Selle aja jooksul piiratakse heki kõrgust ja laiust minimaalselt ja pügamisel pööratakse tähelepanu sellele, et puidu juurdekasv tihendaks hekki läbivalt kõigil kõrgustel - nii saab hiljem hea tiheda tõkke, millest heal juhul ainult siilid (inglise keelest otse tõlkides on hedgehog hekisiga) läbi mahuvad.
Taraks painutatava hekitaimede tüved lõigatakse jalamilt kirve või saega läbi 3/4 ulatuses. Nii jääb taraks painutatud puu elama ja annab tüvejalamilt uuel kevadel kohe ka rohket juurdekasvu, muutes tara sellevõrra tihedamaks. Tara rajamisel ja heki hooldusel on oluline ka töö esteetiline tulem ja erinevate lõigete tüüpe ja tööriistade oskuslikku käsitsemist hinnatakse kõrgelt.
45 kraadi all põõsastaraks painutatud tüved toestatakse enamasti püstiste sarapuutokkidega ning põimitakse seejärel tara harjal sarapuuväätidega kokku. Nii on värskelt rajatud tara kindlustatud tuule kui loomade poolt avaldatava surve eest. Põõsastara rajamisel on oluline, et lamandamisel ei tekiks tarasse surnud puitu - see tähendab, et kirve ja sae kasutamisel peab olema eriliselt osav ja tähelepanelik. Ja loomulikult on oluline, et tarasse teineteisest küünrakaugusele löödud tugivaiad moodustaks sirge ja stabiilse rea.
Traditsiooniliselt oli põõsastarade rajamine talu või mõisa meespere ja teenistujate talvine töö. Täna on sellest saanud aga pigem arboristide ja teiste metsa- ja maastikuhooldust pakkuvate spetsialistide pärusmaa. Traditsiooniliste põõsastarade rajamist saavad endale lubada rikkad maaomanikud ning enamasti asetsevad sellised tarad mõisa või talu sissesõiduteede ja aktiivsemalt kasutatvate jahimaade äärtes. Põõsastarade ja hekkide traditsioonilist hooldust, rajamist ja selle õpet on Ühendkuningriigis toetatud ka läbi Euroopa liidu põllumajandusmeetmete sarnaselt meie kiviaedadele. Ka üldises maastikukujunduses on traditsioonilised põõsastarad populaarsed ja neid rajatakse suvekoduks ostetud talusüdamete, jahi-, väravavahimajade või ajuti ka uusarenduste juurde. Mul endal õnnestus olla abiks paari sellise dekoratiivtara rajamisel Watlingtoni linnakese autoparklasse ning paari eramu juurde.
Arengud põllumajanduses on aga traditsioonilist maastikuilmet muutnud. II maailmasõja järgselt hoogustunud traktorite ja rootorniidukite ning freeside kasutuselevõtt maastikuhoolduses lühendavad varem käsitsi hooldatud hekkide eluiga. Hekihooldusel kasutatavad niidukid purustavad tüve selliselt, et viimased muutuvad altiks seenhaigustele, mis põhjustavad puittaimede kuivamist. Ühtlasi muutub pidevalt kindlalt kõrguselt pügatud hekk tüve jalamilt hõredaks, kaotades sellega oma algse eesmärgi toimida tarana. Hekkidesse tekivad ajapikku augud ja hõre hekk ei paku kaitset, silmailu ega harjumuspäraseid elupaiku. Nii on uued töövõtted ja põllumaade üldine laiendamine tarade ja hekkide raadamise läbi, viinud paljud varem arvukad põlised seene-, putuka-, roomaja-, imetaja- ja linnuliigid väljasuremise äärel punasesse raamatusse. Halvasti hooldatud hekkide uuendamine on aga kulukaks ning otsese sunni või toetuste puudusel loobutakse nende taastamisest sootuks. Ja toetused on eriliselt teravalt üles tõusnud teema seoses ees ootava Brexitiga.
Brexitist ja muutuvast energiatootmisest aetuna mõjutab traditsiooniliste hekkide heakäekäiku ka energiapuidufirmade lobitöö, kes näevad "kasutult" seisvates vanades ülekasvanud hekkides ja nende all kinni istuvas maas tooret. Mõneti on lugu sarnane meil Eestis kohekohe hukka minevate vanade metsadega - stabiilse keskkonnana on vanad hooldatud kui ka ülekasvanud hekid kõige stabiilsemad ja vanemad puistutüübid Inglismaal.
Euroopa Liidust välja astumisega kaasnevate põllumajandustoetuste kahanemise valguses otsitakse seega viise, kuidas muuta traditsioonilised hekid ja nende hooldus isetasuvaks. Esmapilgul aruka ja süütuna näiva pürgimuse taga on aga oht, et püsipuistuteks kujunenud hekkidest ja põõsastaradest saavad ajapikku hoopis 10-15 aastase tsükliga maatasa lõigatavad hõredad energiapuistu siilud mis ei sobi elupaigaks ühelegi hekkides kohastunud liigile. Ja moel või teisel on hekkides kohastunud elama pea 70% kõigist Briti saarte maismaaelustikust.
Inglased armastavad oma hekke ja tarasid ja nende vahel jalutamist. Ja hekkides pesitsevaid linde ning pudulojuseid. Aga eriliselt muidugi linde! Ja see kõik annab lootust, et enne kui hekkidest, on nad nõus loobuma mõnest kaugest unustusse vajunud asumaast või kasvõi kuninganna kroonist.
Ning väga pragmaatilise eestlasena ei ole mul lõppeks põrmugi kahju, et sai veedetud pea kuu oma elust meie mõistes sellise tulutu töö õppimisel nagu põõsastara rajamine seda on. Sest kuis muidu satuks üks barbar ja metslane jalutama Tema Majesteedi aias. Või taipaks tõika, et omaenda majaümbruse märg ja läbitungimatu metsaräga ning selle keskele raiutud paar lagedat lappi on elamiseks ikka maailma kõige parem koht.
Lisa kommentaar